Kuidas jutuvestmisrakendus aitas meie perel raskest ajast üle saada | Fable'i ajaveeb

Kuidas jutuvestmisrakendus aitas meie perel raskest ajast üle saada

Wiehan Boshoff

Autor

Wiehan Boshoff

Fable'i asutaja · Avaldatud · 12 min lugemist

Uuendatud

Kui maailm tundub ebakindel, on lood kindlad

Lapsed kogevad elus suuri ja raskeid asju täpselt nagu täiskasvanud. Nad tunnevad pere uude linna kolimise raskust. Nad tajuvad vanema töökaotusega kaasnevat pinget. Nad leinavad, kui vanavanem lahkub. Nad muretsevad, kui õde-vend haigestub. Nad märkavad kõike – sageli rohkem, kui me arvame – ja nad töötlevad seda viisidel, mis erinevad täiskasvanute omadest. Väljakutse seisneb selles, et lastel ei ole alati sõnavara oma tunnete väljendamiseks. Viieaastane ei oska öelda: „Ma tunnen ärevust seoses üleminekuga uude koolikeskkonda.“ Nad ütlevad: „Ma ei taha minna.“ Või nad ei ütle üldse midagi – nad muutuvad lihtsalt vaiksemaks, klammerduvamaks või neil tekivad unehäired. Siinkohal on lood läbi ajaloo ja kultuuride alati appi tulnud. Lood annavad lastele raamistiku raskete kogemuste mõistmiseks. Need pakuvad narratiivset struktuuri – algust, keskpaika ja lõppu – olukordadele, mis tunduvad vormitud ja üle jõu käivad. Ja mis kõige tähtsam, need näitavad, et raskustest on võimalik üle saada. Et kangelane tuleb toime. Rasketes oludes pered on pöördunud Fable'i poole viisidel, mis tuletavad meile meelde, miks me selle üldse lõime. Mitte sellepärast, et rakendusel oleksid maagilised võimed, vaid seetõttu, et isikupärastatud lood – kus laps näeb iseennast millegi raskega silmitsi seismas ja sellest võitjana väljumas – pakuvad erilist lohutust, mida üldised lood ei suuda pakkuda.

Voodis kerra tõmbunud laps lugemas isikupärastatud juturaamatut ja näimas lohutatuna.

Kolimine on üks levinumaid stressirohkeid kogemusi peredele ja laste jaoks võib see tunduda, nagu kistaks kogu nende maailm juurtega välja. Nende tuba muutub. Sõbrad on äkki kaugel. Toidupood näeb teistsugune välja. Kõik, mis oli tuttav, muutub üleöö võõraks. Pered on kasutanud Fable'it, et luua lugusid just sellest kogemusest. Lugu, kus nende laps – nimepidi, illustratsioonidel endasarnasena – kolib uude kohta ja tunneb end alguses hirmununa. Lugu ei teeskle, et see on lihtne. Tegelane igatseb oma vana kodu, vanu sõpru, vana tuba. Kuid siis toob lugu järk-järgult sisse uued avastused. Naaber, kellest saab sõber. Tagahoov puuga, mis on ideaalne ronimiseks. Klassiruum, kus õpetaja ütleb nende nime ja naeratab. Jõud ei peitu selles, et lugu ütleb lastele: „kolimine on tore, ära muretse“. Lapsed näevad sellise sunnitud optimismi läbi. Jõud peitub selles, et lugu kinnitab nende tundeid – jah, see on raske, jah, on okei olla kurb –, näidates samal ajal, et edasiliikumise tee on olemas. Et vapper tegelane, kes kannab nende nime, leiab oma tee. Üks pere jagas, et nende tütar palus lugeda oma „kolimislugu“ igal õhtul kolm nädalat järjest. Ta ei vajanud loo muutmist. Ta vajas kordust – usaldusväärset kinnitust, et tegelane (tema ise) sai hakkama ja kõik lõppes hästi. Iga ettelugemine oli väike enese rahustamise akt, viis harjutada õnnelikku lõppu, kuni ta uskus, et see võib kehtida ka tema päriselus.

Kui keegi jääb haigeks

Haigus peres mõjutab kõiki, sealhulgas lapsi, kes ei pruugi täielikult mõista, mis toimub, kuid tunnevad kindlasti õhkkonna muutust. Kui lapsevanem, õde-vend või vanavanem haigestub, muutub kodune elu. Rutiinid purunevad. Vestlused muutuvad vaiksemaks. Mure täidab ruumid, kus varem oli naer. Lapsed süüdistavad end sageli asjades, mida nad ei saa kontrollida, või loovad kujuteldavaid selgitusi toimuvale, sest tegelikku selgitust pole neile antud viisil, mida nad mõistaksid. Lood võivad aidata seda lõhet ületada. Isikupärastatud lood tegelasest, kelle lähedane haigestub – ja kes õpib, et see pole tema süü, et ta saab ikkagi aidata olles lahke ja julge, et inimesed tema ümber teevad kõik, mis suudavad –, annavad lastele narratiivi, millest kinni hoida. See ei tee olukorda paremaks, kuid võib muuta selle vähem segaseks ja vähem üksildaseks. Mõned pered on kasutanud Fable'it lugude loomiseks, kus peategelane külastab haiglat ja õpib, et haiglad on kohad, kuhu inimesed lähevad paranema. Teised on loonud lugusid tegelasest, kes hoolitseb haige lemmiklooma eest, kasutades loomametafoori, et töödelda tundeid haige pereliikme suhtes. Tehisintellekti loodud lugude ilu seisneb selles, et saad suunata narratiivi vastavalt oma konkreetsele olukorrale – nii otseselt või metafoorselt, kui su laps vajab. Pediaatriline psühholoog, kellega rääkisime, märkis, et externaliseerimine – raskete tunnete panemine tegelasse või loosse – on üks tõhusamaid terapeutilisi tehnikaid laste jaoks. "Kui laps loeb tegelasest, kes tunneb end samamoodi nagu tema," ütles ta meile, "normaliseerib see emotsiooni. Nad mõtlevad, et kui see tegelane võib tunda hirmu ja olla ikkagi kangelane, siis võib-olla saan ka mina."

Lein, kaotus ja lood, mis meid hoiavad

See on kõige raskem osa kirjutamiseks ja see on osa, mille puhul tunneme kõige tugevamalt, et peame selle õigesti tegema. Kui pere kogeb surma – vanavanem, peretuttav, lemmikloom –, seisavad lapsed silmitsi millegagi, millel pole lihtsat lahendust. Traditsioonilises mõttes pole siin "õnnelikku lõppu". Inimene või loom, keda nad armastasid, ei tule tagasi ja ükski lugu ei saa seda muuta. Kuid lood saavad teha midagi muud. Need saavad austada mälestust. Need saavad kinnitada leina. Ja need saavad näidata lapsele, et armastuse kandmine kellegi vastu, keda enam pole, pole mitte ainult okei – see on omamoodi vaprus. Pered on loonud Fable'i lugusid, kus peategelane mäletab kedagi erilist. Lugusid, kus tegelane istutab kellegi auks puu ja vaatab, kuidas see kasvab. Lugusid, kus tegelane leiab kirja kelleltki, keda ta igatseb, ja mõistab, et armastus on endiselt alles, kuigi inimest ennast enam pole. Lugusid, kus tegelane räägib taevas oleva tähega ja usub, lapselikult maagilisel viisil, et keegi kuulab. Need lood ei püüa leina parandada. Need on sellega koos. Need ütlevad narratiivi ja illustratsioonide kaudu: "see, mida sa tunned, on päris, sa pole selles üksi ja armastus, mida sa kannad, on kõige tähtsam osa." Üks pere rääkis meile, et nad lõid pärast oma koera surma loo, kus tütre tegelane läheb viimasele seiklusele koeraga, kes näeb välja täpselt nagu nende oma. Nad lugesid seda koos ja nutsid koos ning tütar palus trükitud raamatut oma voodi kõrval hoida. Sellest sai osa tema leinaprotsessist – käegakatsutav ese, mis hoidis mälestust loo kujul. Me jagame seda mitte selleks, et väita, nagu saaks juturaamat asendada professionaalset tuge, kui pered seda vajavad, vaid selleks, et tunnistada, et lood on alati olnud üks viise, kuidas inimesed kaotusega toime tulevad. Fable lihtsalt muudab selle loo isiklikuks.

Perekond istub diivanil lähestikku, lugedes vaiksel hetkel isikupärastatud juturaamatut

Paljude laste jaoks tunduvad sotsiaalsed väljakutsed sama monumentaalsed kui suured elusündmused, mida täiskasvanud raskeks peavad. Uue kooli alustamine. Uue lapsena olemine. Toimetulek ebasõbraliku sõbraga. Kõrvalejäetuse tunne. Raskused kohanemisega. Need kogemused kujundavad seda, kuidas lapsed end näevad, ja nende ümber ehitatud narratiivid on ääretult olulised. Laps, kes ütleb endale: „Olen inimene, keda keegi ei salli“, ehitab lugu – lihtsalt mitte kuigi kasulikku. Isikupärastatud lood võivad pakkuda alternatiivset narratiivi. Kui laps loeb lugu, kus tema tegelane (kes näeb välja nagu tema, kannab tema nime, omab tema iseloomu) kõnnib uude klassiruumi, tundes end närviliselt, ja leiab tasapisi sõbra, istutab see seemne. See ei garanteeri, et päriselus läheb samamoodi, kuid annab lapsele malli, kuidas see võiks minna. Võimalus, mida nad saavad uskuda, sest nad on seda juba „näinud“ juhtumas – iseendaga, loos. Mõned pered loovad neid lugusid ennetavalt, enne uue kooli esimest päeva. Teised kasutavad neid reaktiivselt, pärast rasket päeva, et juhtunut töödelda ja paremat homset ette kujutada. Mõlemal lähenemisel on väärtust. Võti on selles, et lugu ei eira raskusi. Parimad lood keeruliste üleminekute jaoks tunnistavad esmalt raskeid tundeid. „See oli hirmutav.“ „Ta ei tundnud kedagi.“ „Söökla tundus suur, lärmakas ja üksildane.“ Alustades lapse tunnete tõest ja liikudes seejärel lootusrikka suunas, on palju tõhusam kui alustada rõõmsast kohast ja teeselda, et hirmu pole olemas. Lapsed teavad, kui neid koheldakse üleolevalt. Nad teavad ka, kui neid märgatakse. Lugu, mis ütleb: „Ma tean, et see on raske, ja siin on versioon sinust, kes saab sellest üle“ – see tähendab märkamist.

Teadus lugude ja emotsionaalse vastupidavuse taga

Mõte, et lood aitavad meil keerulisi emotsioone töödelda, pole lihtsalt intuitiivne – seda toetab märkimisväärne hulk uuringuid. Biblioteraapiat – raamatute kasutamist inimeste aitamiseks emotsionaalsete väljakutsetega toimetulekul – on lastepsühholoogias põhjalikult uuritud. Ajakirjades nagu Child Development ja Journal of Clinical Child Psychology avaldatud uuringud on näidanud, et lapsed, kes tegelevad lugudega tegelastest, kes seisavad silmitsi sarnaste väljakutsetega nagu nemad ise, kogevad vähem ärevust, neil on parem emotsionaalne sõnavara ja suurem enesekindlus toimetulekuks. Mehhanism on midagi, mida psühholoogid nimetavad narratiivseks kaasahaaratuseks. Kui oleme loosse süvenenud, võtame osaliselt üle tegelaste vaatenurgad ja emotsioonid. Lapse jaoks, kes loeb isikupärastatud lugu, kus ta ise on tegelane, on see mõju võimendatud. Nad ei samastu lihtsalt kangelasega – nad ongi kangelased. Tegelase tehtud vaprad valikud tunduvad nende endi vaprate valikutena. Olemas on ka emotsionaalse harjutamise kontseptsioon. Nii nagu sportlased visualiseerivad edukat sooritust enne võistlust, harjutavad lapsed, kes loevad lugusid keeruliste olukordade lahendamisest, neid olukordi vaimselt. Kui nad kohtuvad tõelise väljakutsega – esimene päev uues koolis, haiglakülastus, kolimine –, on nad seda juba loo turvalises ruumis harjutanud. Isikupärastamine võimendab kõiki neid mõjusid. Sussexi ülikooli uuring leidis, et lapsed tundsid märgatavalt suuremat kaasatust ja emotsionaalset samastumist lugudega, kus tegelastel olid nende endi nimed ja füüsilised omadused. Lugu tundub asjakohasem, reaalsem ja nende endi eluga paremini haakuv. See kõik ei tähenda, et juturaamat asendab professionaalset abi, kui pered seda vajavad. Kuid see tähendab, et paljude perede instinkt – haarata raskel ajal raamatu järele – on teaduslikult põhjendatud. Lood pole lihtsalt lohutavad. Need on funktsionaalselt kasulikud emotsionaalse vastupidavuse arendamiseks.

Lugude loomine rasketeks aegadeks: praktilised näpunäited

Kui su pere elab läbi midagi rasket ja soovid proovida isikupärastatud lugusid kui vahendit lohutuseks ja olukorra töötlemiseks, on siin mõned praktilised soovitused peredelt ja laste arengu ekspertidelt. Ole narratiivis aus. Ära loo lugusid, mis teesklevad, et raske asi polegi raske. Kui kolite, lase tegelasel tunda kurbust lahkumise pärast. Kui keegi on haige, lase tegelasel tunda muret. Lapsed usaldavad lugusid, mis peegeldavad nende tõelisi tundeid. Lootus tuleb narratiivis hiljem, pärast seda, kui tõde on austatud. Lase lapsel suunata loo uuesti lugemist. Kui nad tahavad kuulata sama lugu igal õhtul kuu aega järjest, siis lase neil. Kordamine on viis, kuidas lapsed töötlevad. Iga lugemine koorib maha uue kihi mõistmist ja lohutust. Ära sunni neid uue loo juurde liikuma, enne kui nad on valmis. Kasuta lugu vestluse alustajana, mitte loenguna. Pärast koos lugemist esita avatud küsimusi. "Kuidas sa arvad, et tegelane end tundis, kui see juhtus?" "Mida sina oleksid teinud?" "Mis oli sinu lemmikosa?" Lase lapsel vestlust juhtida. Mõnikord teevad nad sügavaid seoseid oma eluga. Mõnikord räägivad nad lihtsalt illustratsioonidest. Mõlemad on korras. Loo mitu lugu erinevate etappide jaoks. Pere, kes läbib pikka üleminekut – pikaajaline haigus, keeruline kolimine, raske kooliaasta –, võib saada kasu lugude seeriast, mis arenevad koos olukorraga. Esimene lugu võib rääkida raskest algusest. Hilisemad lood võivad peegeldada edusamme, uusi sõprussuhteid või kasvavat jõudu. Kaalu loo printimist. Rasketel aegadel on füüsilises raamatus midagi erilist. Seda saab käes hoida. Seda saab kaasas kanda. See võib minna seljakotti kooli kaasa või seista öökapil vaikiva lohutusena. Digitaalsed lood on imelised, kuid trükitud raamatust saab käegakatsutav lohutuse objekt, millega lapsed sageli tugeva sideme loovad. Ja lõpuks, pea meeles, et teed midagi tähendusrikast juba ainuüksi loo loomisega. Tegevus ise – mõtlemine oma lapse kogemusele, narratiivi koostamine, mis austab nende tundeid, ja nendega koos istumine lugemise ajal – väljendab armastust ja tähelepanu viisil, mis on sügavalt oluline, eriti ajal, mil kõik muu tundub ebakindel.

Korduma kippuvad küsimused

Kas jutuvestmise rakendused aitavad lapsi rasketel aegadel?

Lood pakuvad emotsionaalset distantsi, mis muudab rasked teemad käsitletavaks. Laps ei pruugi suuta otse arutada, mida ta tunneb, kuid ta saab suhestuda tegelasega, kes läbib midagi sarnast. Isikupärastatud lood, kus laps on kangelane, võivad olla eriti võimsad vastupidavuse arendamiseks.

Kuidas ma kasutan lugusid, et aidata oma last ärevuse puhul?

Loo lugusid, kus sinu lapse tegelaskuju navigeerib edukalt olukordades, mis tekitavad neis ärevust. Lugu sellest, kuidas olla koolis julge, leida uus sõber või toime tulla hirmutava olukorraga, annab neile vaimse harjutuse ja näitab, et nad võivad olla omaenda väljakutsete kangelased.

Kas lastele tõsistel teemadel lugude loomine on asjakohane?

Jah, kui seda teha hoolikalt. Hoia toon soe ja lootusrikas. Keskendu tegelasele, kes leiab lohutust, julgust või ühendust – mitte raskusele endale. Eesmärk on kindlustunne ja vastupidavus, mitte uuesti traumeerimine.

Jagan regulaarselt uuendusi selle kohta, mida ehitan ja kuidas Fable'it täiustan.

Jälgige mind X-is

Kas oled valmis looma omaenda lugu?

Loo lugu oma brauseris või laadi alla Fable iOS-i ja Androidi jaoks. Lisa oma tegelased, illustratsioonid ja jutustus.